Back in Sydney

Teehädaliste uus suksu (ja ainult 5 taala päev)

Nukker, kuid nii ta läks

Rosedale - isegi kõnniteed ei jätkunud motellini

Eelmised kaks nädalat olid võrdlemisi depressiivsed. Peale pea nädalast filmimaratoni Rosedale's transportisime ennast tagasi Melbourne, et leida variant jeep käigukasti manu toimetada või vastupidi. Kuid järjest ärakukkuvate variantide järel võimaluste nimekirja vaadates kippus kangesti masendus peale tulema, no kohe kuidagi ei õnnestunud, vähemalt ilma kaukasse põhjatut auku löömata. Lõpuks lõime peale mitmendat otsimise päeva plussid ja miinused konkreetselt lauda ja peale paari kõnet leidsime wrecker'i, kes oli nõus meite lonkava jeep'i ära ostma ja transportima (ma olin vahepeal juba kohalikelt pollaritelt ergutava kõne saanud, et kas sellise numbriga auto, mis seisab kuskil kuulub teile jne) . Seega, et siis mitte kauem asjaga venitada, loobusime senisest raudsuksust ja läksime üle autode reloki pääle, mis iseenesest on üks vägagi hää moodus ühest punktist teise saada. Aluseks kuuekohaline kämpervän, taustaks 110 taala eest kütust ja üle 1000 km limiiti - superluks. Siht Melbourne - Sydney, aega 24h.

Ainuke miinus oli kusagilt üleskorjatud külmetus, mis ankurdas kohale jõudes mõneks päevaks tubasele reziimile. Annab praegugi veel tunda. Aga no pole hullu. Tugev küüslaugukuur läks käiku, ehk aitab.

Täna sai juba linna peal ringi kolatud ja kohalikust tornist panoraami nauditud. Pisut soojem on ka.

Lülitume jälle tööturu konkurentsi, et punaseks kiskuvat eelarvet turgutada. Väga tugev motivaator on muidugi ka lesimisest valusaks kiskuvad lihased ja üle vöö vajuv õllekott, kuigi õlu ei ole me Darwinist saati suurt mekkinud. Peale nii kuu- pooleteise pikkust logelemist on mingit rakendust vaja, ei kannata niisama olla.

Lisaks peab tunnistama, et mõtted kisuvad järjest enam kodu poole. Ei ole vist ikka suurem asi ilmarändur, aasta eemal olla tundub liiga pikk aeg. Nii, et pole sugugi võimatu, et võite üht külmaõrna matsi juba enne sügist vanadel radadel lonkimas kohata.

Päikest

ptr

Plindris

Avastasime imekena koha, kuhu pidama jääda - Rosedale.

Nojah, tegelikult keeldus autol käigukast täielikult koostööst. Hää veel, et suure tee pealt maha saime. Masin nukrutseb nüüd paar kilti linna servast asuvas kämpimispaigas ja ise teeme kolmandat õhtut filmimaratoni (või pigem poolpäeva), vähemalt filmid on tasuta. Selg ja ka muud kehaosad on külitamisest juba päris valusad, aga ega siin muud teha pole. Linnakeses on üks kõrts, kus söömas käime (sealsed naised juba tervitavad meid tuttavlikult), kirik ja mõned pudi-padi poekesed ja see on ka kõik. Ilma masinata on praktiliselt võimatu ka ümbrust avastada, kuna distantsid on mõnevõrra suured.

Nii me siis istume siin ja üritame neti teel asju ajada ning naudime ajatut filmiklassikat (Klint Eastwood on üsna populaarseks osutunud). Ehk õnnestub mõne aja pärast vajaminevate mehhaaniliste osade ja masina asukoht sünkroniseerida. Praegu igatahes muutus Dirty Harry jälle huvitavaks.

Kuulmiseni

ptr

Sügis jõudis kätte

Kes kurat ütles, et lõunas on soe. Adelaide jõudes läksid kotipõhja vajunud pikad püksid ja kampsun käiku. Ja Melbourne jõudes läks asi ainult hullemaks. Täitsa imelik tunne oli vaadata väga soojamaise päritoluga vendasid, kes kondasid ringi plätudes ja lühikeses särgis, samas kui endal villane kampsik kurguni kinni. Tuleb elus ka igasugu veidraid olukordi ette.

Aga sõit pikki rannikut oli muidugi tore, eriti Victoria ossa jõudes. Great Ocean Road on oma nime auga välja teeninud. Lisaks läks ümbrus mõnusalt metsaseks ja hakkas okaspuid sekka viskama. Peris kodune tunne tuli peale.

Laupäe õhtupimeduses jõusime Melbourne'i. Saadanas, kus on ikka pirakas linn. Servast kesklinna sõitmine võttis c 40 min ilma suuremate seisakuteta.

Plaanis oli nüüd Tasmaaniasse edasi liikuda, aga tuli välja, et praamijärjekord on kaks nädalat, nii et jätame selle saare võibolla hilisemaks ja paneme piki rannikut edasi. Eks näis, mis lähipäevad toovad.

Päikest

ptr